Nõmme Kalju president Kuno Tehva tunnistab, et kahel esimesel Meistriliiga aastal tegi klubi palju vigu, aga nendest on õpitud. Ühes on Tehva kindel: lühem tee rahani kulgeb turunduse, mitte sportlike tulemuste kaudu. Kalleid kampaaniad on võimalik teha ka null krooni eest.
Miks sa suvalistesse Brasiilia mängijatesse raha pumpad?
Kes on suvalised Brasiilia mängijad? Kas Felipe Nunes, kes igal aastal valitakse Meistriliiga parimaks keskväljamängijaks ja lööb keskmiselt 20 väravat, on suvaline Brasiilia mängija? Pigem vastupidi: kui saan sellise “suvalise” mängija sama hinnaga kui keskmise Eesti mängija, kes ei suuda pooltki nii palju, on see hea investeering.
Milline on Kaljus tasakaal tulemuse ja välise kesta vahel?
Kalju tuli jalgpalli turunduse kaudu, mis iseenesest ei ole midagi erilist, aga ta oli eriline jalgpalli jaoks. Eestis oli see enneolematu tee, millega kaasnes palju kriitikat. Ülejäänud klubid üritavad tippu minna piki sportlikku joont, et leida siis raha ja sponsorit. Et mida kõrgemale jõuad, seda rohkem raha. Meie tahtsime olla kardinaalselt erinevad ja valisime turunduse. Meie arvates – me adusime seda – Eesti jalgpall ei ole praegu piisavalt atraktiivne, et raha juurde tuua.
Praegu arutavad kõik, mis ajal mänge pidada, et rahvas kohale tuleks. Ütlen otse, et see on bullshit! Raha on vaja! Raha on see, mis määrab annab võimaluse palgata kompetentseid inimesi, olla edukas Balti liigas ja Euroopas. Küsimus on selles, kuidas rahani jõuda. Tulemuse kaudu on üritatud ja õnnestunud on see ainult Levadial ja Floral, aga kui palju on selleks aega kulunud? Kalju loogika teel rahani toetub turundusele. See on asi, mida tunnen. Meie tee rahani on lühem.
Otse küsimusele vastates: proportsioon spordi ja turunduse vahel on fifty-fifty. Oleme üle vaadanud kogu oma spordipoliitika. Oleme kaks aastat õppinud. Ei eita, et mina ja kõik teisedki oleme vigu teinud, oleme palju eksinud. On oluline, et suudame vigadest õppida. Saime kõrvalt piike ja nooli, et tulemus polnud hea. Aga kui võtame Kalju ümbert plakatid ära, jääks meile alles Paide linnameeskond. Oleme võimsalt turundanud, võimsamalt kui mõned Eesti tipptelekommunikatsiooni ettevõtted. Oleme üles ehitamas klubi sportlikku kontseptsiooni. Teeme ühe sammu tagasi, et astuda varsti viis sammu edasi. Meil töötab treenerina Karel Voolaid, kelle teadmisi me respekteerime. Getuliost rääkides: inimestele meeldib kritiseerida, aga neis tingimustes poleks temast paremini keegi suutnud.
Nüüd ehitame meeskonna tuumikut, et ei peaks seda vahetama. Alustame valgelt lehelt. Kalju väärtustab ja panustab eelkõige eesti mängijatele. Meil on klubis hulk noortekoondiste mängijaid, lisaks võõrleegionärid, keda valivad treenerid, mitte Kuno Tehva – seda ma rõhutan. Minu asi on tegeleda turundusega, klubis annan vabad käed neile, kes jalgpalli teevad.
Kumb on peatreener – Voolaid või Getulio?
Getulio on peatreener, aga treeningprotsess on Kareli käes. Getulio on hea motivaator, Karel on hea taktik ja akadeemiline treener. Mängijad on öelnud, et praegused Kalju treeningud on ajaloo parimad.
Mida pidid silmas tingimuste all, milles Getulio töötas?
Meil oli varem 6-7 profimängijat, kes käisid hommikuti trennis, kusjuures nende seas polnud ühtki väravavahti. Getulio oli treener, autojuht, kokk, massöör, isa. Meie eelarve ja tema palk olid teistega võrreldes väiksemad. Labidaga tanki vastu minnes tanki seljali ei pane.
Mulle ei meeldi sõna õnn, aga kaotasime Florale karikafinaalis penaltiseeria järel. Fakt! Euromängus oli minut enne lõppu seis 1:1 ja lasime endale ära lüüa. Fakt! Olime mõlemal korral edule lähedal. Meil jäi puudu kogemustest. Need kaotused andsid signaali, et midagi on valesti, et midagi on tegemata. Me õppisime neist kaotustest.
Mida te õppisite?
Meil oli vaja juurde tuua tehnilist personali. Getuliol polnud kedagi, kellega asju arutada: polnud abitreenerit ega väravavahtide treenerit. Me polnud taktikaliselt küpsed. Olime lühinägelikud, sest enamik lepingutest olid hooajapikkused ja me ei suutnud tuumikut koos hoida. Võistkond oli ebaühtlaselt komplekteeritud. Kui on miljard krooni kasutada, siis saaksime treenerit süüdistada, aga meie saime endale mängijaid teiste jääkidest. Väljapraagitutest on raske tervikut kokku panna. Jälle jõuame selle tõeni, et asja arendamiseks on vaja raha, mis toob kokkuvõttes ka rahva staadionile seda kuninglikku mängu vaatama.
Arvestades huviliste hulka, peaks Eestis olema Meistriliiga mängudel 5000 pealtvaatajat. Meie kodumängudel ning Levadia ja Flora kodumängudel. Selle nimel ma tegutsen ja selle nimel, et raha leiaks tee jalgpalli. Meie ülesanne on teha üleskutse Eesti ettevõtetele, teha jalgpall atraktiivsemaks ja läbinähtavamaks. Me oleme isolatsioonis. Ma suhtlen paljude inimestega ja tean, et ettevõtjad ei tunne end turvaliselt sisenemaks jalgpalli.
Miks nad ei tunne end turvaliselt?
Ei oska üheselt vastata, aga neil on mulje, et jalgpall on teatud mõttes selline, nagu Paldiski kunagi oli: kinnine sõjaväelinn. Linnapääsuks on vaja eriluba, et tõkkepuu tõuseks. Nad ei näe sellel asjal potentsiaali, see on võib-olla nendeni valesti viidud. Mida rohkem iseseisvaid klubisid, kes piire laiendavad, seda rohkem hakkab raha tulema. See on aja küsimus. See raha ei pea olema suur, aga praegu jalgpalli tulev raha on ikka väga väike. See on minu arvamus.
Eesti reklaamiturul võidetakse ka auhindu, mille taga on reklaamiagentuur ja hea idee. See maksab miljoneid. Aga Nõmme Kalju välikampaaniad on maksma läinud null krooni. Oleme null krooniga üles ehitanud kaubamärgi! Kuno Tehva ei ole Abramovitš, olen oma asja teinud hingega. Oleme leidnud toetajaid, see pole rikka inimese kallis hobi.
Null krooniga? Aga alles rääkisid, et teie maht on suurem kui mõnel telekommunikatsiooni ettevõttel!
Meie rahaline maht on kolm miljonit krooni, aga me ei ole maksnud. Me ei ole seda kolme miljonit maksnud. Kui meie suudame seda teha, peaksid seda suutma teisedki.
Vorsti vorsti vastu tehingud. Aga siin on ju vaja ka isiklikke tutvusi.
Kogu asi käibki vorsti vorsti vastu. Oleme teinud mitmesuguste partneritega kokkuleppeid. Selle asja nimi on bartertehingud. See on läbirääkimiste ja turunduse kunst. Või pigem: selle asja nimi on pealehakkamine. Astu sisse ja räägi läbi. Eestis on kuus välimeedia ettevõtet, meie ajame asja ühega. Teised võivad järgmisse sisse astuda.
Ühel tippjalgpalli komisjoni koosolekul paar aastat tagasi hakkasid mõned mehed norskama, kui sõna “turundus” mainiti. Aga praegu töötab Indrek Zelinski jalgpalliliidus just turunduses. Aina enam räägitakse, et jalgpall peab olema atraktiivsem, sest meie traditsioon on katkenud. Me peame andma jalgpallile dopingut, natuke kütust, peame süütevedelikku peale valama!
Kui palju Kalju meeskond sel aastal muutub?
On 100% muutunud. Ja 100% professionaalsemaks, milles on suur roll Karelil. Väravavahtide treener on Janno Hermanson. Meil on füsioterapeut ja kehalise ettevalmistuse treener, kes on olnud ka Gremios. Kes pole suvaline brass, tal on ülikooli diplom.
Kas nõmmekad on hakanud meeskonda omaks võtma?
Seda peab nõmmekatelt küsima, publiku numbrid pole laest võetud. Oleme teisest peajagu kõrgemal.
Aga ühes mängus võtsite ju numbrid laest.
Olen endiselt selle numbri juures, mille välja ütlesime. Eksimus võis olla sada inimest, mitte rohkem.
Kas jagasite eelmisel aastal tõesti 15 000 tasuta kutset Kalju – Flora mängule?
Jah. Igal reedel jagasime kutseid ööklubis Privé, Coca-Cola Plazas, kus meil on oma infostend, kinokülastajatele. Pluss Nõmme koolid ja lastekodud. Meid aitasid fännid, mängijad, toetajad, meie ise. Jagasime isegi üle 15 000 kutse.
Hiiu staadion on teile ilmselgelt kitsas. Kas oma baas on ikka plaanides?
Staadion on murelaps number üks. Iga päev mõtleme sellele. Peame läbirääkimisi linna, linnaosa, sponsoriga. Jalgpalliliiduga oleme põgusalt rääkinud. Oleme oma staadionilt välja kasvanud. Meie noortetöö on üks kiiremini arenevaid. Lapsi tuleb peale. Ideaalis näeme spordikompleksi, mille esindusstaadionil on 3000 istekohta ja harjutusväljak on katuse all.
Kuidas teie rasked ajad üle elate?
See, et kõigil on raske, on selge. Aga loogika on selles, et kui keegi midagi ei tee, siis on vaja just teha. See on aeg, kui turuosa on parem haarata. Üritame kolmandat käiku panna ajal, kui teised tõmbavad jala gaasi pealt maha.
Küsimusel on kaks poolt. Jah, on võimalik asjadega leppida ja vaadata rahulikult kõrvalt ja saada vähem kaarte ja hea koht fair play tabelis. Saame teha seda ehk sel aastal. Püüame üle mängida vastased ja need kohtunikud, kes meisse halvasti suhtuvad. Me ei osanud teistmoodi, võib-olla see oli viga, sest meid hakati veel rohkem suruma. Osa kohtunikke teevad oma tööd sitasti, ma ei ütle, et nad teevad seda kellegi kasuks. Kui kohtunik on südamest Kalju vastu, siis miks ta vilistab? See pole ainult Kalju probleem, seda juhtub ka Levadia ja Floraga. Jalgpalliliit peaks teadma, kel on kellegi vastu midagi ja peaks neid mitte määrama nendele mängudele. Aga pigistatakse silm kinni, toimib selline ringkaitse.
Sel aastal püüame mänguga end maksma panna ja te ei näe Kaljut protestimas. Annan oma sõna selleks!
Kui palju tippjalgpallikomisjon on sinu turunduse potentsiaali ja teadmisi arvestanud?
Ei ole mitte ühtki ettepanekut tulnud, kuigi olen abi pakkunud. Kui saan, aitan alati. Võin isegi Florat ja Levadiat aidata. Mu ambitsioon on, et ka teised tegutseks, sest lahendus ei ole selles, et meie teeme. Koos tegutsedes tekib jõud. Eestis on rikkaid, kellele jalgpall meeldib, aga nad peavad nägema perspektiivi, et raha läheb õigesse kohta. Meie Kaljus näeme seda, nemad ei näe. Ka meedia peab olema vastutustundlik.
Kui palju üldse osaled jalgpalliliidu kaudu meie jalgpalli arengus?
Niipalju kui võimalik, üritan osaleda, kui saan, käin ka seminaridel ja ümarlaudadel. Pohlakut pean pigem enda sõbraks, kuigi meil on eri arusaamad, aga see on loomulik. Respekteerin kõiki (klubide) juhte, kõigil on oma tee ja need ei saa olla ühesugused. Aga mäng peab olema aus mäng – meil kõigil on oma koht sooja jalgpallipäikse all. Ei tohi näha tonte, mis lükkavad inimesi jalgpallist kaugemale. Siis tekivad eri leerid ja see kõik jõuab ka interneti foorumitesse. Foorumid täis oksendatud paska, see on õudne.
Mis Eesti vutis teisiti peaks olema?
Me liigume õiges suunas. Aivar Pohlak on ääretult suure töö teinud, aga ikka on tunda kunagisi minevikuprobleeme võitlustest härra Kannikuga. Sealt on jäänud kartus, et keegi tuleb ja tahab talle halba. Ma saan sellest aru. Ta oli ju märklaud, kelle pihta tulistati. Aga ma näen, et tõkkepuud Paldiski linna ees on hakanud tõusma. See on positiivne. Selle tõkkepuu peaks avama inimestele ja ärimeestele ja uutele klubidele. Avatus on oluline. Me ei pea end müüma, vaid paluma abi – olge mehed, tulge appi ja aidake jalgpalli arendada. See on inimlikult arusaadavam ja viib paremini sihile, mitte nii, et viska mulle sponsorraha. Peab alla suruma oma eestlase ego ja abi paluma.
Roy Strider kirjutas, et on ainult aja küsimus, millal jalgpallihuligaansus Eestisse jõuab. Aastalõputurniiril läksidki Nõmme Kalju ja Flora fännid tribüünil käsipidi kokku. Milline on Kalju side oma fännidega?
Side on. Aga meil on tekkinud eraldi leer – kibestunud fännid. Võib-olla tuleneb see protest nende noorusest. Nad teevad asju, mida nad hinges ei taha teha. Sellega nad jalgpalli ei aita.
Laagri Wild Boys?
Jah.
Mida nad ette heidavad?
Müra on nii palju, et ma ei saagi aru, mida. Tulistatakse üle puusa. Kas ässitatakse kõrvalt või on tähelepanu vaja või on huligaansus popp või et “viskasime roosad prillid eest ära”. No aga siis minge ja toetage mõnda muud klubi! Kui toetad, ürita aidata! Aga meil on ka positiivne toetajate grupp, kellega suhtleme iga päev.
Kuhu Kalju tahab välja jõuda?
Olla mitte Eesti suurim, vaid kvaliteetseim klubi. Tahame oma kompleksi, olla edukad eurosarjades ja pakkuda lastele võimalusi end jalgpallis proovile panna.
Ajakiri Jalka