7.aprillil, Kalju vs FCI omavahelises suures telemängus osaleb kätlemistseremoonial Tallinna abilinnapea Eha Võrk.

Nagu meil tavaks on saanud, toome kaljukateni põhjaliku intervjuu oma külalistega. Jätame poliitika kõrvale ja uurime Ehalt, kuidas ta suhestub spordiga, kui palju ta jälgib Nõmme Kalju tegemisi ja kes on meie abilinnapea väljaspool tööd?

Tere Eha, kõigepealt täname, et Sa meie pakkumise kätlemistseremoonial osalemiseks vastu võtsid, see on meile suur au. Alustame oma intervjuud Sinust kui inimesest, emast ja Eha Võrgust, mitte kui abilinnapeast. Räägi palun oma sõnadega – kes on Eha väljaspool tööaega, kas Sa oled emana pigem range või leebe?

Tere, kõigepealt tänan kutsumast. Kes ma siis olen? Põnev küsimus endalegi. Ema roll on mõneti tahaplaanile vajunud, sest tütar on pesast välja lennanud. Aga ema-tütre sidemed on meil tugevad. Võimalusel veedame aega koos. Emana olin vist pigem range, aga eks see ole ju tütre hinnata. Samas olid ja on meil omad traditsioonid. Suviti on näiteks üheks mõnusaks hetkeks ühine hommikune järveujumine. Ootan neid hommikuid.

Kust pärinevad Sinu juured, kas Sa oled ise Tallinnast pärit või kusagilt mujalt Eestist?

Sünnikodu on siin samas lähedal. Nõmmel – aadressiga Pargi 43. Tänapäeval laiub seal Hiiu haigla.

Oled lõpetanud Eesti Põllumajanduse Akadeemia. Kas aeg-ajalt ei ole Sul isu oma käsi mullaseks teha?

Eestimaalane on maarahvas. Meie esivanemad on linna tulnud hiljuti. Enamusel meist on maalapike. Muuseas, viimastel aastatel on Räpina aianduskooli tohutu tung – maheaiandus on moes ja sellest on mul hea meel. Kui nüüd endast rääkida, siis sõrmed on mullased juba alates 25. veebruarist, mil tegin tomati külvi. Suvi ilma päikeseküpse tomati ja omakasvatatud kurgita ei anna Eestimaa suve mõõtu. Olen avastanud, et kuiva ilmaga peenarde rohimine oma mõtete mõlgutamise saatel on omaette teraapia. Maa vägi on tuntav.

Mis on Sinu lemmik värv ja miks?

Sinine – seostuvad mõisted: taevas, lootus, puhtus, rahu, meri. Looduses on palju meile märgilise tähendusega siniõielisi lilli. Kevadel rõõmustame sinilillede üle, meie rahvuslill – rukkilill – seegi on sinine.

Millised on Sinu kokkupuuted Nõmme kui linnaosaga, kui üldse?

Nagu mainisin, olen sünnilt nõmmekas, ka praegu elan Nõmmel. Olen ka pikka aega elanud Mustamäel, mis on ju Nõmme naabriks.

Kes on olnud Sinu elus eeskujudeks?

Nagu ikka, on tavaliselt meie elu kujundavad eeskujud lapsepõlvest pärit. Nii ka minul – minu vanaema, kelle nimi oli samuti Eha Võrk.

Kas Sa oled silmanurgast jälginud Nõmme Kalju tegemisi? Kuidas me väljaspoolt vaadatuna paistame?

Jah, silmanurgast, kahjuks mitte rohkem. Nõmme Kalju paistab silma  –  see on vahest olulisim. Ja et paistab silma julge ja edasipürgivana  – see on minu kui tõelise jalgpallivõhiku tunnetus.

Nõmme Kalju on viimased 15 aastat pingutanud, et taastada ajaloolist jalgpalliklubi, kus on oma traditsioonid, side kogukonnaga ja suur hulk klubiliikmeid. Kui oluliseks pead Sina koostööd linna, omavalitsuste ja spordiklubide vahel?

Nõmme Kalju pingutused on vilja kandnud, sest tänaseks ei mäletagi aega, mil Nõmme Kaljut pole. Sport, eriti võistlussport, vajab linna-riigi tuge. Meie kliimas ei ole ju väljakud kasutatavad 12 kuud järjest, mistõttu ilma abita oleks keeruline toime tulla. Ka järelkasvu eest tuleb hoolitseda. Ent ega siis linn ainult anna – linn on ka saaja rollis.  Tänu treenerite tööle on spordipoistel-tüdrukutel tulevikuunistused ja sihid silme ees. Tänu spordile on kasvamas töökad linlased. 

Nõmme Kalju on ajalooline Nõmme jalgpalliklubi, mis asutati aastal 1923 ja kus tänaseks treenib ligikaudu 700 last. Kui oluliseks Sa pead traditsioone ja laste sportimisvõimalusi tervikuna?

Kui küsid vormis – kui oluliseks, siis vastus on kahtlemata – väga oluliseks. Traditsioonid tagavad stabiilsuse ning samas on tagatiseks, et klubis on eluterved väärtused au sees. Laste sportimisvõimalused on olulised. Igal põnnil võiks olla tagatud võimalus tegeleda temale sobiva spordialaga. Iseasi on, kuidas meelitada lapsi arvutiekraani eest, nutimaailmast tõelisesse maailma.  Küllap võistlusmängud, nagu jalgpall jms olekski väljapääsuks. 

Kas tänapäeva lapsed on Sinu hinnangul piisavalt aktiivsed ja sportlikud või on selles küsimuses vajaka jäämiseid? Juhul kui on, siis mida tuleks Sinu arvates selles osas muuta või ette võtta?

Sellele küsimusele on keeruline vastata. Ammustel aegadel, 60.-70.-ndatel, kui mina lapsepõlveradu tallasin, oli tavaline, et peale kooli kohe õue tormati. Rahvastepall, sulgpall, lihtsalt kula – need olid igapäevased sportmängud. Mulle tundub, et viimasel ajal on lapsed taas palliplatsidele hakanud kogunema. See oleks esimene samm. Teine samm on koolide õlul – ilmselt võiks olla senisest enam peale tunde, aga nt suurel vahetunnil poolkohustuslik (muidu ollakse ninapidi nutikas) pakkuda võimalusi ühisteks mängudeks. Kasvõi lauatennis? Andekatele tuleks kindlasti tagada võimalus korralikuks treenimiseks. Võibolla võiksid lisaks kohalikele omavalitsustele piirkonna ettevõtted võtta mõned tulevased sporditähed mentorluse alla. Ja mitte ainult rahaga toetades. Vahel vajavad lapsed ka moraalset tuge. Perekondade võimalused on erinevad. Eriti keeruline on olukord üksikvanemaga perekonnas.

Millised on olnud Sinu kokkupuuted jalgpalliga või mõne muu spordialaga? Kas oled ka ise mõnel spordialal tegutsenud?

Jalgpalliga minul kokkupuuteid ei ole, küll aga on tütre elukaaslane tegelenud jalgpallimänguga. Ise olen vaimustunud sulgpallimängust – käime iga nädal paaril korral mängimas. Lisaks on nädalakavas koht ka basseinikülastusel. Nüüd, mil kevad käes, pikenevad ka käimistrajektoorid –  siin on abiks minu armas koer – koos on lõbusam.

Kes on Sinu lemmik sportlane või äkki on Sul isegi lemmik jalgpallur? Kui jah, siis miks selline valik?

Aus vastus on – elan kaasa kõigile Eesti sportlastele. Hea meel on edukatest võistlustest ja kurvastan, kui on olnud kehvemad ajad.

Tuleb tunnistada, et Tallinna linn on spordi jaoks viimasel ajal väga palju ära teinud, mitmetes linnaosades on püstitatud jalgpallihalle ja spordirajatisi. See on väga tänuväärne tegevus, mis puudutab meie kõikide lapsi. Kui tohib küsida, siis miks te seda kõike teete?

Ühele varasemale küsimusele vastates mainisin, et toetades sporditegemist, toetame tegelikult linna arengut. Terved, eesmärgile pühendunud , entusiastlikud inimesed – see on suur varandus omavalitsusele ja riigile.  Lisaks on tänases linnavalitsuses ametis spordisõbralikud inimesed.

Sa oled olnud Tallinna linnas ametis pea 10 aastat. Kuidas on selle ajaga väärtused ja vaated spordi osas muutunud?

Jah, abilinnapeana saab kohe täis 10 aastat. Linnavalitsusse asusin tööle aga 1995 jaanuaris. Linnas töötades on selgeks saanud, et ei ole Sinu ameti ja Minu ameti asja, vaid on Meie, st linna ülesanded, probleemid lahendamiseks, linnaelaniku teenistuses.  Linn on üks tervik ja ametkonnal tuleb elaniku teenindamisel sellest ka lähtuda ning oma rõõmuks saan täheldada, et olukord on väga palju paremaks muutunud.

Kui Sa ei oleks poliitik, siis kes Sa oleksid?

Ilmselt linna teenistuses olev ametnik – kuni 2007. aastani seda ma olin.  Aga võibolla hoopis aednik. Elu on täis võimalusi ja juhuseid.

Lõpetuseks küsime multikate teemal. Kumb Sulle rohkem meeldib – kas nu pogadi või siil udus?

(Naerab-toim.). Kui küsimuse oleksid esitanud lapsepõlves, siis oleks vastus nu pogadi, ent juba kaua aastaid meeldib mulle siil udus. Mõnus, mõtlik multifilm. Selliseid vist rohkem polegi.

NB! Nõmme Kalju FC ja FCI Tallinn kohtumine toimub juba sel reedel, 7. aprillil, Hiiu staadionil. Mängu avavile kõlab 19.30, väravad avatakse 1 tund varem.

Üritus Facebookis:
https://www.facebook.com/events/1245081112249687/

TULE KALJUT TOETAMA!