Nõmme Kalju koduleht jätkab naiskonna mängijate intervjuudega ning järgmisena vastavad viiele küsimusele Birjo Rasmussen ja Liis-Marii Männimägi.
Birjo (pildil paremal) on Kalju naiskonna 19-aastane vasakkaitsja ning Liis-Marii 18-aastane paremkaitsja.
Kalju naiskond lõpetab hooaja 7. oktoobril, kui Sportland Arenal mängitakse FC Flora duubliga. Mäng algab kell 19.30.
Milline oli sinu esimene kokkupuude jalgpalliga ja kuidas jõudsid Kaljusse?
Birjo: Esimene kokkupuude jalgpalliga oli juba üsna noores eas. Algselt sai seda niisama meelelahutuseks aias või koolis mängida. Hiljem tutvusin kohaliku treeneriga, kes trenni kutsus. Mängisin mitu head aastat Viru-Nigula SK ja Rakvere JK Tarva eest. Võib öelda, et sattusin Kaljusse läbi juhuse. Hakkasime mängijatega omavahel suhtlema ja üks asi viis teiseni. Lõpuks uuris abitreener Kristiina Allos, kas tahaksin klubiga ühineda ning nüüdseks olen juba Kaljus mänginud peaaegu 2 hooaega.
Liis-Marii: Esimest korda kutsusid mind jalgpallitrenni mu enda klassivennad. Sel hetkel mõtlesin, et mina ja poisid üksi? Hea nali! Aga kui sõbrannale ettepanek tehti ja ta ütles, et ta läheb, siis mõtlesin, et tegelikult võiks ju ka proovida. Kui ma ei eksi, oli see umbes 4-5 aastat tagasi. Kaljusse jõudsin läbi Mariann Vendelini. Ma mäletan, et olime metsas, ühel kaitseliidu luure ja patrullvõistlusel „Harju valged ööd“, kui jututeemaks sattus jalgpall. Sel hetkel pakkuski ta välja, et võiksin tulla proovima. Pakri SK Alexelas-s mängisin poistega, seega mängudel ei saanud osaleda.
Kirjelda kalju naiskonna treeninguid, võistkonnakaaslasi ning mis meeldib sulle enim?
Birjo: Naiskonna treeningud on üpris mitmekesised ja huvitavad. Seltskond on väga kokkuhoidev ja toetav. Kui kellelgi on halb päev, leiavad mängijad alati viisi, kuidas tuju tõsta. Mängijad suhtlevad tihedalt ka väljaspool palliplatsi. Getulio on väga motiveeriv ja on mind Kaljusse tulekust saadik palju aidanud.
Liis-Marii: Treeningud on varieeruvad. Kord teeme rohkem füüsilist ja vahel keskendub trenn tehnikale. Tiimikaaslased on tegelikult kõik väga erinevad, aga mingil põhjusel oleme me kokkuhoidvad. Naljad ja naer ei puudu meie treeningutes kunagi. Kui puudub motivatsioon ja kool on tuju rikkunud, siis trennist lahkun alati heade emotsioonide ja naerul suuga. Getu on tiimi hoidev, ta võitleb meie heaolu pärast väga palju ja üritab igale mängijale anda võimaluse enda arendamiseks.
Kõige meeldejäävam mäng Kaljus?
Birjo: Minu jaoks on iga mäng omamoodi meeldejääv, kuid kindlasti pean mainima oma päris esimest mängu Kalju eest. See oli 2011. aasta sügisel, kui Kalju tüdrukute tiimil (enamik praegusest naiskonnast mängis seal) oli mu kodukohas sõpruskohtumine. Mängisin siis alles oma vanas klubis. Paraku oli neil mängijaid puudu ning sain võimaluse Kaljut esindada. Kaotasime küll 2:3, kuid sain ühe värava kirja. Koheselt tekkis kõigiga hea klapp ja peale seda mängu tuli suurem tahtmine klubiga ühineda.
Liis-Marii: Sel aastal II liiga mäng Narva JK Transi vastu, kus lõin oma esimese ametliku värava.
Milline on su eesmärk või unistus jalgpallis?
Birjo: Plaan on mängida nii kaua kui võimalik. Olen jalgpalli ja oma klubi nimel palju ohverdanud ja seadnud oma elu nii, et jõuaks sellega tegeleda nii palju kui vähegi saab. Eesmärk on jõuda võimalikult kaugele. Eks vaatab, mis tulevik toob!
Liis-Marii: Minu eesmärk on tegeleda jalgpalliga nii kaua, kui ma vähegi suudan ennast liigutada.
Kirjelda mõnda huvitavamat/naljakamat seika, mis seoses sinuga naiskonnas juhtunud?
Birjo: Nagu juba teisedki on maininud, saab meie naiskonnas väga palju nalja. Paraku ei tohi ma kõige hullematest seikadest rääkida. Siiski võin ma välja tuua näiteks minu ja Laura Jaanseni gingerite (punapeade) naljad, millest tavaliselt väga paljud aru ei saa peale meie enda. Umbes kuu aega tagasi juhtus ka seoses meie treeneri Getulioga naljakas juhtum. Nimelt unustas ta oma autovõtmed trenni ajaks platsi äärde. Otsustasime paari mängijaga nalja teha. Peale trenni vaatas Getuliole otsa tühi parkimiskoht ning ta sai kõhutäie naerda, kui autot parklas taga otsis.
Liis-Marii: Kui aus olla, ei oskagi üht naljakat mälestus välja tuua. Kõik bussisõidud ja tiimi koosviibimised lõppevad sellega, et kõhulihased valutavad paar päeva. Igav ei hakka nende inimestega koos viibides mitte kunagi!!