Pühapäevane naiste Esiliiga 14. vooru kohtumine võõrsil Pärnu JK II vastu jäi 2007 aasta detsembris klubiga liitunud ning hooajal 2008 Nõmme Kalju naiskonna eest oma esimesed mängud pidanud Liisi Sakalale viimaseks. Peagi alustab Liisi õpinguid Soomes, soovides põhjanaabrite juures paralleelselt õppetööga jätkata ka oma jalgpalluri teed. Jääme Liisit igatsema, soovime talle edu ja jaksu nii õpingutes kui jalgpallis ning ta on alati Kaljus oodatud! Kuid nüüd on sõna Liisi Sakalal!
Eks meil on olnud tõususid ja mõõnasid, kuid nagu näha, siis nendest oleme me ilma meedia tähelepanuta üle saanud. Halvimaks on olnud naiskonna tihedad treenerivahetused, kuid ilmselt on need teinud meid ühtsemaks, kokkuhoidvamaks ning tugevamaks. Meid ühendavad omavahel unustamatud naljad ning kõige erksamini jääb mulle meelde sünnipäevadel päevakangelase õhku viskamine.
Aitäh Renéle, Gunnarile, Kenile ning Andersile, kes minuga jalgpallialaseid teadmisi jagasid ning minust parema jalgpalluri tegid ning tänu kellele ma suutsin U19 koondisesse pürgida ning ka mõne hea mängu teha ja värava lüüa. Üritan neid õpetussõnu meeles pidada ning kasutada ka mujal kui Kaljus ehk siis lähitulevikus Soomes, kuhu ma lähen õppima füsioteraapiat (kui Kaljul kunagi füsioterapeuti on vaja, siis palgake mind). Loodetavasti leian sealt naiskonna, mis saab sama koduseks nagu on Nõmme Kalju oma siin.
Aitäh kõigile naiskonna liikmetele, eriti aga Ragele, Teelele, Merkale ning Kadrele, kes on alati olemas olnud rasketel hetkedel ning nüüd toetavad nad mu otsust minna põhjanaabrite juurde. Aitäh kõigile, kes on mind Kaljus mängimise ajal toetanud ja olnud mu fännid – eelkõige mu ema!
Loodan, et tulevikus võimaldab elu kooli kõrvalt ka jalgpalliga tegeleda ja eks sisimas on mul soov kunagi ka naiste kõige kõrgema koondise eest mängida. Eks näis, mis see tulevik siis lõpuks toob! Samuti loodan, et Kalju ei unusta mind ja tagasi tulles oodatakse mind naiskonda mängima ning ma saan siis ehk oma uusi teadmisi kõigiga jagada.
Loodan, et hoiate mulle pöialt!