Nõmme Kalju alustas 3. novembril koostööd Eesti judo-koondise peatreeneri, Euroopa meistri ning maailmameistrivõistluste ja olümpia medalisti Aleksei Budõliniga, kes alustas Kalju noormängijate treenimist.
Budõlini abi kasutavad iganädalaselt klubi U-10, U-11, U-12 ja U-15 võistkonnad. Treeningplaan on koostatud perspektiiviga kolmeks aastaks, kus kord nädalas töötatakse kogu ettevalmistus perioodi vältel kuni kevadeni.
Nüüd, kus protsess on kestnud kuu aega, on aeg teha vahekokkuvõte, milleks otsustasime küsida Alekseilt mõned küsimused:
Aleksei, räägi lähemalt, mida kujutab endast täpsemalt judo?
Minu jaoks on judo võimalus areneda mitmekülgselt. Judo on nagu koogiretsept – kõike peab järgima kindlates proportsioonides. Peamine on aga suhtumine ellu: distsipliin, lugupidamine, kannatlikkus, eesmärgi püstitamine, allaandmatus, paindlikkus väljapääsu leidmisel keerukatest olukordadest ja palju muud.
Kust tuli idee hakata Nõmme Kalju noorjalgpalluritele õpetama judot?
Mul oli juba mitu aastat peas idee teha koostööd jalgpalliklubidega peale seda kui ma kuulsin oma väliskolleegidelt, et nad annavad judo baasil koordinatsiooni ja füüsilise konditsiooni treeninguid. Proovisin Eesti rannajalgpalli koondisega aastaid tagasi, ja see oli positiivne kogemus. Kuid ma tajusin ka seda, et alustada tuleb märksa varem. Kui aga Peeter Kusma tuli ettepanekuga teha koostööd ja just laste-noortega, loksusid justkui pusletükid omadele kohtadele.
Kuidas hindad treenitavate noorte füüsilist võimekust, taset?
Kuna mul puudub eelnev pikaajalisem kogemus selles vanuses sportlaste ja jalgpalluritega üldse, võin võrrelda vaid teoreetiliselt. Võin öelda, et meil on, kuhu areneda. Näiteks on nendes gruppides poisse, kes on juba judoga tegelenud ning nemad on arengus teistest samm eespool.
Kuidas on sinu judo õpetustest kasu jalgpallis?
Läbi selliste treeningute saavad lapsed rohkem julgust kasutada oma keha erinevates elementides – koordinatsioon, kontakt, kukkumine jne. Lisaks saavad nad siit kaasa võitja filosoofia – võidelda on vaja lõpuni; enne kui sind ei suruta selili, tuleb võidelda edasi. Kui jalgpallis võid mõnel hetkel loota oma kaaslastele, siis judos oled sa üksi iseenda eest väljas.
Samuti on üks osa judo filosoofiast distsipliin ja lugupidamine, mida mõnel meie jalgpalluril vahel napib.
Oled kuu aega Kalju noori treeninud. Millised on muljed?
Muljed on väga positiivsed. Mulle meeldib poiste ja treenerite suhtumine protsessi. Eriti istub mulle Peetri suhtumine – ta on ise samuti matil abiks ja me alati arutame treeninguid. Muidugi on veel vara rääkida tulemustest, kuid kui me jätkame samal viisil, saavad tulemused olema.
Kui erinev on jalgpalluri ja judoka treenimine?
Tegelikult suurt vahet ma ei näe, sest küsimus pole spordialas, vaid laste vanuses. Lastele peab igas vanuses pakkuma neile sobilikku arenguvõimalust.
Kas judo trennis on kasutuses olnud ka jalgpall?
Isegi siis kui ma alustasin 5-aastaselt sportvõimlemisega, oli meil treeningutel alati jalgpall. Ja kui 8-aastaselt sattusin judosse, oli jalgpall meil alati trenniprogrammis. Judos kasutame jalgpalli soojendusena. Ka kõrgel tasemel maadlevad judokad on päris sageli väga osavad jalgpallurid.
Kui palju oled ise jalgpalliga seotud?
Peale oma judo-karjääri lõpetamist, lülitusin kohe ümber jalgpallile. Viimase viie aasta jooksul olen saanud rannajalgpallis Eesti meistriks (Nõmme Kaljuga), karikavõitjaks (BSC Nõmme); saalijalgpallis Eesti meistriks kahel korral ja korra Superkarika võitjaks (FC Anži). Saalijalgpallis osalesin Anžiga isegi Euroliiga valikturniiril.
Suurt jalgpalli mängisin kolmandas liigas, kuid mulle meeldib rohkem saalis ja liival mängida.