Fredo Getulio Aurelio (Intervjuu)

Brasiiliast pärit jalgpallitreener Fredo Getulio Aurelio ütleb, et «Jalgpall on anne, mis on sündides kaasa antud, ning seda saab ainult arendada, mitte õppida,» Nõmme Kalju toetaja Artur Raiendik vestleb peatreeneriga.

Brasiilias on jalgpall praktiliselt religiooni seisuses. Kuidas leidsid sina oma tee selleni?

See on veidi naljakas –  olen hull jalgpalli järele, aga ma alustasin mängimise ja selle nautimisega alles kaheksa aastaselt. Tavaliselt alustavad Brasiilia lapsed neljaselt, nii nagu ka mu vennad. Ühel päeval olin vendadega rannas ning meie sõbrad tahtsid jalgpalli mängida, kuid üks inimene oli puudu, et saaks moodustada kaks meeskonda. Mu vend küsis minult, kas tahan mängida ning ma olin nõus. Ta ütles, et ma olen väravas. Küsisin – miks? Sest ma ei pidavat oskama hästi mängida. Ma olin väga vihane! Sest Brasiilias saadetaksegi nõrgemad väravasse. Me mängisime sel päeval kuus mängu ning võitsime need kõik. Seda tänu mu vendadele, kes olid väga head jalgpallurid. Mulle hakkas kõik see meeldima, kuid kuna ma ei tahtnud väravavaht olla, saigi minust väljakumängija. Päev päevalt hakkasin ma jalgpalli üha enam ja enam nautima.

Kuidas algas ja arenes su mängijakarjäär?

Läksin 11 aastaselt Gremiosse treeningkatsetele, millest võttis osa ligi 150 poissi. Vaatasin algul ehmatusega – jumal küll, nii palju tahtjaid ning mõtlesin isegi kojuminekust. Poistest koostati 10 meeskonda ning nad mängisid 30 minutit, seejärel öeldi, kes tuleb järgmine kord tagasi ja kes mitte. Algul ma ainult jälgisin. Iga kord kui treener küsis kelleltki, mis positsioonil too mängib kõlas vastuseks alati keskväli või ründes. Konkurents oli väga tihe. Kuna tahtsin väga klubisse jääda ning nähes, et kaitsjaid on vähe, ütlesingi et olen kaitsja. Treener vaatas mind imestunud pilguga – aga sa oled ju nii väike poiss! Ja ma olingi. Ütlesin selle peale, et nii see on, kuid ma mängin nagu suur! Ta naeris ning lausus – Ok, mine ja näita! Kogu lugu. Valiti 10 poissi 150st ning ma olin üks neist! Tollal oli raskem klubidesse treenima ning mängima saada, sest valiti ainult väga häid ning andekaid poisse. Me nimetasime seda peneira – sõel. Parimad sõeluti välja. Tänapäeval on see palju lihtsam – maksad kuutasu ning saadki treenida.

Millistes klubides sa mängisid? Mis positsioonidel?

Ma alusatsin Gremios (Rio Grande do Sul, Brasiilia osariik), edasi tulid Internacional (Rio Grande do Sul), C.A. Penarol (Uruguay), Botafogo (Paraiba osariik), Auto Esporte (Paraiba), A.A. Portuguesa (Rio De Janeiro), Thamarong Thai (Tai), Portimonense ja Quarteirense (Portugal), Lahden Reipas, Turu Inter ja TP Seinajoki (Soome), Club Oriental (Uruguay). Ma mängisin kaitses ning hiljem ka keskväljal.

Kas võitsid mängijana ka tiitleid?

Jah! Botafogoga tulin Paraiba osariigi meistriks. Jardin do Eden’iga olin võidukas rannajalgpalli võistlustel, Pigalle ja Penaroliga futsalis Copa Ajax’il, kus osaleb ligi 200 võistkonda. Turu Interiga võitsime Soome Ykköneni (esiliiga) ja tõusime Veikkausliigasse.

Palun kirjelda Brasiilia jalgpallivõistluste süsteemi.

Aasta alguses algavad regionaalsed võistlused, igas osariigis toimuvad oma meistrivõistlused. Ning need on väga tugeva tasemega, osavõtjaid on palju, kõik klubid tahavad võita. Ka väikestest klubidest osalevad väga tugevad meeskonnad. Osariikide meistrivõistlused kestavad 3-4 kuud ning on väga heaks soojenduseks suurtele klubidele, kellel on sel ajal võimalik kontrollida oma vormi ning vajadusel hankida juurde uusi mängijaid enne Brasiilia Meistrivõistluste algust mais. Meistriliigat nimetatakse Serie A, esiliigat Serie B jne. Serie A koosneb kahekümnest klubist, kes mängivad omavahel kaks korda – korra kodus ja korra võõrsil. Detsembri alguseks selgub punktide põhjal meister.

Kuidas Brasiilias avastatakse uusi talente?

Talente leiab üle kogu riigi. Enamus noori alustab futsaliga, sest seda mängitakse igal pool. Samuti on väga palju erakoole, kus endised mängijad treenivad ja arendavad noorte oskusi. Nendest koolidest saadetaksegi noormängijad juba klubidesse. Samuti on Brasiilias tohutult palju skaute – olheiro’sid. Nad käivad uusi talente otsimas kõikvõimalikest kohtadest –   rannajalgpalli- ning futsalimängudel, eeslinnades, kust võib leida väga häid noori mängijaid. Ronaldo, Robinho, Diego, Ronaldinho on kõik tulnud futsalist.

Mis hetkel sai sinust treener ning milline oli uus algus?

Minust sai treener üsna varakult, kuna tänu liiklusõnnetusele lõppes mu mängija karjäär. Alustasin treenerina 23 aastaselt ning uuesti mängima hakkasin alles 28selt. Algselt olin futsali U18 vanuserühma poiste ning ka naiskonna treener. Edasi läksin treenima Internacionali futsali naiskonda, kellega tulime ka meistriks. Peale viit aastat Internacionalis jätkasin kaks aastat Tais nii treeneri kui mängijana.

Millised iseloomujooned on vajalikud, et olla hea treener?

Sellest tuleks lõputu nimekiri. Igal treeneril on oma töökarakter. On palju suurepäraseid treenereid, kes ei võida tiitleid kuna neil puuduvad head inimressursid ja  klubistruktuur, mis on väga tähtis. Nad ei saa areneda oma töös. Ning on ka madalama võimekusega treenereid, kelle käsutuses on suurepärane inim- ja materiaalne struktuur ning on oma töös edukad.

Millised on su tugevamad ja nõrgemad küljed, mis aitavad sul oma tööd teha?

Mul on nii häid omadusi kui ka nõrgemaid külgi, mida ma tahan järjest rohkem arendada. Üks mu parimaid omadusi on märgata kas mängija on hea või mitte ning kas oleks parem teda arendada mõnel teisel positsioonil.

Töötasid ka koos treeneritega, kes viisid Brasiilia U17 koondise maailmameistri tiitlini. Milline oli see kogemus?

Minu kogemus U17 koondisega 2003 aasta MM’il oli üks ilusaimaid asju, mis on olnud minu jalgpallielus. Ma sain tohutult uusi kogemusi taktika ning treeningute läbiviimise vallas, olles koos suurepäraste professionaalsete mängijate ja treeneritega. Koostöö peatreener Marcos Paquetaga oli väga rahuldustpakkuv ning hinnaline kogemus.

Millal ja kuidas otsustasid teha tööd ka väljaspool Brasiiliat?

Ma olin Internacionali naiskonnaga kahe nädala jooksul Rio De Janeiros, osaledes Brasiilia meistrivõistlustel. Samal ajal olid seal ka 40 jalgpalli tehnilist esindajat Aasiast, kes osalesid FIFA ja Brasiilia Jalgpalli Föderatsiooni läbiviidavatel kursustel. Nad käisid vaatamas ka meie treeninguid ja mänge ning ühe Tai klubi president tegi mulle ettepaneku asuda treenima nende võistkonda.

Kuidas toimus sinu tulek Eestisse ning asumine JK Nõmme Kalju peatreeneriks?

Suviti osalesime Soomes mängivate brasiillastega Tallinnas peetaval rannajalgpalliturniiril, kus kohtusin ka Kuno Tehvaga. Järgneva kahe aasta jooksul arutasime võimalust, et asuksin tööle Kaljus ning ühtlasi tooksin meeskonda brasiillastest mängijaid. Põhiliseks probleemiks oli sponsori leidmine, tänu kellele oleks võimalik klubil nii mulle kui ka välismängijatele palka maksta. Leidsin selleks Cawi Foodsi. Nagu ma alati ütlen – igal asjal oma aeg! Ning 2007 oligi see õige aeg, et alustada Eestis.

Kirjelda oma esimesi emotsioone ja oma algust Kaljus?

Kui ma tulin Kaljusse, olime Esiliiga tabelis kaheksandad ning võitlesime püsimajäämise eest. Hooaja lõpul tõusime hoopiski Meistriliigasse. Mäletan seda päeva Kuressaares justkui oleks see olnud eile. Kaotasime avamängu 0:1 ning olime korduskohtumises juhtimas 1:2. FC Kuressaarel oli vaja lüüa vaid üks värav, et purustada meie unistus Meistriliigast. Viimased kümme minutit olid tohutult pingelised, sest me ei saanud lubada seda, et Kuressaare viigini jõuaks. Kui kohtunikuvile lõpetas mängu olid mu emotsioonid laes. Ma ei teadnud kas naerda, joosta või õnnest nutta, ma ei teadnud mida teha. Teadsin üht – olin tegemas Eesti jalgpalliajalugu viies JK Nõmme Kalju Meistriliigasse.

Tulid peatreeneriks amatöörklubisse, mis on sellest ajast tublisti kasvanud. Kuidas jätkub areng hetkel?

Üks suuremaid probleeme Eestis ja Kaljus on see, et inimesed tahavad kõiki asju ning tulemusi kiirelt. Kalju on vana klubi, kuid professionaalse jalgpalli vaatenurgast on ta kõigest vastsündinu ning peab õppima käima ning alles seejärel jooksma. Aga meilt oodatakse, et me koheselt võidaksime medaleid Meistriliigas ning Eesti Karika, oleksime võidukad eurosarjas, Balti Liigas. Loomulikult ka mina tahan seda, kuid selleks on meil vaja palju professionaalsemat struktuuri, mitte ainult häid mängijaid. Sellest pole mingit kasu kui meil on ainult head mängijad aga puudub hea ning toimiv struktuur, mis neid toetaks. See oli meie teine hooaeg Meistriliigas ning esimesed aastad on alati väga rasked. Kui me tahame hakata jooksma enne õiget aega, siis võime kukkuda ning raskelt viga saada. Kalju fännid ja kõik teised, kes meid toetavad – kannatust! Kõik tuleb õigel ajal!

Kui keeruline on kombineerida Brasiilia treening- ja mänguviisi kohalike mängijatega? Kas algul oli ka mingeid muid tõkkeid peale keelebarjääri?

Brasiilias treenitakse veidi teises maneeris, kuna ka meie jalgpallimentaliteet on ka hoopis teistsugune. Kuid sellest hoolimata muid raskusi peale erinevate keelte ei olnud ning sedagi vaid alguses.

Kuidas brasiillased integreerusid kohalike mängijatega ning ka Eesti ellu?

Brasiillased on siin väga adapteerunud. Neile meeldib väga Eesti, selle inimesed ja kultuur. Hooaja algul on väikesed erinevused väljakul tuntavad, kuid see muutub aja möödudes kui kohalikke mängijaid õpitakse juba paremini tundma ning omavaheline kommunikatsioon muutub väga heaks.

Millised on sinu tööpõhimõtted? Mida sa nõuad treeningutes ja mängudel?

Esiteks me peame tundma oma eelseisvate mängude vastaseid, teadma nende tugevaid ja nõrku külgi ning sellega arvestama oma ettevalmistuses. Samas tuleb pidevalt jätkata ka baastreeningutega. Näiteks teatud päevadel mängime trennis 11 vs 11 mängijat, et meestel oleks olemas mängutunne ning paraneks omavaheline läbisaamine. Sel aastal oli selliste trennide läbiviimine raskendatud, kuna vigastatuid oli väga palju. Mida vähem mängijaid saab osaleda, seda enam kaob ka selliste treeningute mõte.

Millised on põhilised vajalikud faktorid, et arendada mängijate oskusi ja vastupidavust?

Nädala sees viime läbi baastreeninguid üldiste oskuste arendamiseks ning ühtlasi teeme ka spetsiifilisemat taktikatreeningut olenevalt sellest, kes on järgmiseks vastaseks. Treeningdrill kordub ning mida enam kõike seda tehakse, seda paremaks muutub ka tase.

Milline treeningtüüp on sinu arvates produktiivsem – kas väga range või siis vabamas õhkkonnas toimuv trenn? Või tuleb oskuslikult kasutada nii üht kui teist, et saavutada endale seatud sihtmärke?

See oleneb mängudest. Kui nädalas on mitu kohtumist, siis ei ole võimalik pidevalt rasket trenni teha. Mängijad oleksid liiga suure koormuse all, kehad välja puhkamata ning vigastused oleksid kerged tulema. Seega on sellistel aegadel trennid veidi vabamad ning lõdvestavad. Kui ainuke mäng on nädalavahetusel, siis teeme eelnevalt treeningutel tugevat tööd.

Kui raske on mõnikord mehi hoida keskendunud ja motiveerituna?

Mõned ütlevad, et kui mängija võidab, siis ta saab sellest head motivatsiooni, aga see ei ole tõsi. Ma tean mängijaid, kes vastupidiselt kaotavad motivatsiooni, sest nad võidavad pidevalt. Mõnikord on kaotus vajalik selleks, et leida see uuesti. Väga keeruline on hoida kogu meeskonda kogu aeg motiveeritud. Sest sul on 22 või 24 mängijat, igaühel erinev mõtteviis, haridus ja elustiil. Olles ise kunagi mängija oli mul üks treener, kes ei olnud väga tugev taktikas. Treeningprotsess oli suhteliselt lihtne. Kuid kui ta pidas kõnet, siis pani ta sind arvama, et oled maailma parim jalgpallur ning me läksime vastu igale kohtumisele väga kõrge motivatsiooniga. Ning ta tuli mitu korda Brasiilia meistriks.

Mõnikord aitad treenida ka Kalju naiskonda? Kuidas sulle see töö sobib? Keda on kergem juhendada – mehi või naisi ja miks?

Sel on mitu põhjust. Esiteks naiskond palub mu abi ning ma aitan neid nii palju kui saan iga kord kui nad peaksid seda vajama. Teiseks teen ma tööd Kaljus mitte ainult nagu klubis, vaid me oleme üks suur pere, kus kõik aitavad kõiki. Kui homme peaks lastetreeneril minu abi vaja olema, siis ma olen selleks valmis. Ma vaatan kõikide Kalju võistkondade mänge nii palju kui vähegi võimalik. Ja kolmandaks esimesed 5 aastat oma treenerikarjääris juhendasin ma naisi. Ma viisin oma klubi Brasiilia meistriks finaalis, mida jälgis 20000 pealtvaatajat. Ning leidsin ka Brasiilia naiste koondisesse mitu andekat mängijat.

Meeste puhul on suur erinevus noorte ja vanemate mängijate vahel. Vanemad on uhkemad ning arvavad, et teavad kõike. Mõnikord tuleb nende aitamiseks midagi seletada, aga neile see eriti ei meeldi, kuna arvatakse, et ollakse juba targad. Samas mõni noor ei oska kümne meetri pealt korralikult söötagi, kuid ta ei pea vajalikus teadmiste omandamist, et seda parandada. Osad neist ei teagi veel, kas nad jäävadki tulevikus jalgpalli juurde. Ning mõned vanemad mängijad ei pea vajalikuks noortega suhelda, kuna neile ei anna see midagi.

See on ka suur erinevus naiste ja meeste vahel. Naised vastupidi on väga uudishimulikud, tahavad kõike teada ning areneda üha enam ja enam. Neile meeldib treenida. Naiste jaoks ei ole külm, kuumus ega vihm mitte mingi probleem, nad on alati kohal ning nende oskused arenevad iga päevaga üha rohkem. Naised hõivavad jalgpallis üha enam ruumi. USA’s on naiste jalgpall pea sama populaarne kui meeste oma. Ning naistega ei saa „mängida” – kui nad midagi tahavad, siis nad seda ka saavad!

Nõmme Kalju on seni parandanud oma esitusi iga aastaga. Lõppenud hooaeg oli pikk ja raske. Lisaks Meistriliigale osaleti UEFA Europa League’s ja Balti Liigas ning ollakse endiselt konkurentsis ka Eesti jalgpalli karikavõistlustel. Mida tähendasid sel hooajal Kaljule kõik need lisavõistlused? Kuidas see mõjutas tulemusi Meistriliigas?

Lõppenud hooaeg oli tõepoolest keeruline. Lisaks Meistriliigale osalesime veel kolmes sarjas ning klubile, kes on alles teist aastat sel tasemel, on see raske. Nagu ma juba mainisin oli palju probleeme vigastustega, mõnikord jäi pink väga lühikeseks. Suurematel klubidel, kel on paremad majanduslikud võimalused ja omavad tugevamat struktuuri, esineb samuti raskusi mängides kõigis neis sarjades, kuid meie alles alustame. See aasta oli meile suurepärane kogemus. Järgnevateks hooaegadeks oleme juba paremini valmistunud ning ei tee enam samu vigu.

Palun kommenteeri kohtumisi Liepaja Metalurgsiga Tallinnas ja Liepajas ning kogu Balti Liiga kogemust.

Möödunud aasta oli Kalju jaoks kogemuste aasta. Sinna jäävad ka mängud selle hooaja Läti meistri ning varasema Balti Liiga võitja Liepaja Metalurgsiga. Esimene mäng Tallinnas olnuks veelgi parem kogemus, kui oleksime võitnud. Vaatamata sellele, et mängisime vastasest paremini ning meil oli ka rohkem häid väravavõimalusi, mis kahjuks ei realiseerunud ning vastu tuli võtta napp 0:1 kaotus, oli tegu ühe Kalju parima mänguga sel aastal. Olime suurepäraselt motiveeritud, seljataga olid kaks väga head mängu FC Floraga ning meil ei olnud keegi vigastatud.

Korduskohtumine Liepajas oli esimesest mängust väga erinev. Sellele eelnenud laupäeval pidasime Meistriliigas Sillamäe Kaleviga maha tulise ja stressirohke võitluse ning juba kolm päeva hiljem asusime ligi kaheksatunnisele bussireisile Lieapajasse. Mängule eelnenud õhtul saime trenni teha kunstmurul ning järgmine päev mängisime mitte just kõige paremal ning vihmast libedal muruväljakul. Kes jalgpalliga tegeleb teab, et sellised väljakutingimused erinevad üksteisest väga palju. Lisaks kõigele see lihtsalt ei olnud meie päev. Siiski ma arvan, et need kaks mängu Metalurgsiga olid väga väärtusliku kogemustepagasiga. Mõnikord ongi hea saada vastaseks tugev meeskond, kuna sel juhul on jalgpall veelgi võitluslikum ning konkurents tihedam.

Meistriliiga hooaja kolm viimast kohtumist olid Narva Transi, Paide Linnameeskonna ja FC Kuressaarega. Me võitsime kaks ning viigistasime ühe mängu ning see andis meile uue võimaluse mängida Balti Liigas aastal 2010.

Nüüd on põhiliseks eesmärgiks jäänud kindlustada koht UEFA Europa League’s läbi Eesti jalgpalli karikavõistluste. Kas see on juba piisav motivaator või tuleb veelgi rohkem meeskonda tagant sundida?

Järgmiseks aastaks me valmistume paremini ning suurema hoolega. Võistelda neljas sarjas on väga raske. Tuleval hooajal osaleme kolmes ning ka UEFA koht on reaalne. Uute mängijate saabumise ja professionaalsuse suurenemisega tagame ka klubi arengu paremuse poole. Meil on väga suur motivatsioon teha tuleval aastal väga hea hooaeg!

Sergei Terehhov oli lõppenud hooajal abitreener. Millisel moel te kombineerisite oma tegemisi igapäevases treeningtöös?

Terehhov on väga hea ning tark inimene. Meievaheline kommunikatsioon on suurepärane. Me vahetame pidevalt mõtteid nii enne treeninguid kui ka vahetult enne mänge. Tulevikus võib temast saada väga hea treener. Kuna ta hetkel jätkab ka mängimist, siis on see töö tema jaoks palju keerulisem. On raske olla mängija ning samal ajal mõelda nagu treener. Praegu on õige aeg hankida kogemusi tulevikuks ning peale mängijakarjääri lõpetamist on treeneritööle keskendumine veidi lihtsam.

Kuidas edendas meeskonda Fabio Cocaro liitumine Kaljuga?

Fabio tulek oli väga oluline, kahju ainult, et see juhtus nii hilja. Kui ta oleks olnud meiega hooaja algusest, oleksime võinud vältida mitmetel mängijatel lihaste vigastusi. Saabudes aitas ta mitmel mängijal taastuda neid vaevanud traumadest. Kõige enam oli temast kasu Jevgeni Novikovil ja Murilo Maccaril. Eelnevalt töötas ta Brasiilias Gremios. Tema käe alt on läbi käinud paljud kuulsad mängijad – Anderson (Manchester United), Lucas (Liverpool), Carlos Eduardo (TSG 1899 Hoffenheim).

Tänapäeval on jalgpallis fitnessi treeneri tähtsus isegi kuni 50%. Klubid investeerivad palju fitnessi, kuna sel on suur roll selles, et jalgpallurid oleksid parima füüsilise ettevalmistusega ning võimelised mängima. Samuti aitavad fitnessi treenerid mängijatel vigastustest taastuda.

Mis sai otsustavaks, et Janno Hermanson oli tänavu väravavahtidest esimene valik ning Daniil Savitski pikalt pingil?

Janno liitumisele Nõmme Kaljuga järgnes üsna pikk kaotusteta seeria ning seega polnud ka mingit põhjust põhiväravavahti vahetada. Daniil teadis, et iga hetk võib tulla see mäng, kus tema saab platsile. Ning kui see aeg kätte jõudis näitas ta head mängu ning hoidis seda taset ka hooaja lõpuni.

Kuidas Ingemar Teeveri õnnetus mõjutas meeskonda?

Ingemari õnnetus mõjutas meid kõiki mitmel moel. Esiteks isiklikult, kuna ta on suurepärane inimene ning meeldib kõigile. Teiseks ta oli väga hea mängija, üks Kalju liidritest ning andis meeskonnale juurde palju positiivust. See, et temaga selline õnnetus juhtus on väga kurb.

Ingemar Teever alustas hiljuti laste treenimisega. Mida sa sellest arvad? Kas temas on see, mis on vajalik olemaks hea treener?

Ta mõistab jalgpalli, kuid olla hea treener tähendab paljut muudki. Kui ta annab endast kõik, täiendab end erinevatel kursustel ning on jalgpallis toimuvaga alati kursis, siis on kõik võimalik. Eks aeg näitab.

Kas sa loodad, et kui Ingemari tervis lubaks tal mängida, siis ta ka naaseks väljakule?

Me kõik ootame teda tagasi! Ta on väga andekas jalgpallur ning kurb on teada, et ta ei saa hetkel mängida. Aga tema tagasitulek on ainult arstide ja jumala kätes.

Kui olulised on fännid ja nende panus? Kas nad võivad mõnikord mõjutada ka mängu tulemust?

Loomulikult! Fännide mõjutused on suhteliselt tihti tuntavad nii positiivsete kui ka negatiivsete tulemuste puhul. Näiteks Kalju 3:2 võidumängus FC Flora üle. Viieteistkümne minutiga oli Flora 0:2 ees, kuid fänne see ei heidutanud – nad jätkasid skandeerimist ja laulmist. Ning see positiivne impulss oli mängijatele väga hea, nad uskusid sama mida fännidki – et Kalju on võimeline seda mängu võitma! Ning nii see on olnud ka teistes kohtumistes.

Millised on peamised põhjused, miks läinud hooaeg ei täitnud klubi ootuseid ja hooaja eel seatud eesmärke? Mida võiks järgmisel aastal teisiti teha?

Meil olid väga kõrged lootused seoses lõppenud hooajaga, aga keegi ei julgenud arvatagi, et nii paljud saavad vigastada. Tänu sellele jäi ka pink väga lühikeseks. Siis oli ka väga raske teha tööd, mis oli varasemalt planeeritud. Vigastustevabal perioodil näitasime aga väga head mängu. Loodan, et järgmisel hooajal on meil rohkem õnne ning mängijatevalik muutub suuremaks säilitades vähemalt praeguse taseme.

Kas praeguseks hetkeks on teada ka mõni mängija, kes järgmisel hooajal ei jätka Nõmme Kaljus?

Hetkel on see analüüsimise küsimus, kes jätkab, kes mitte.

Ilmselgelt vajab Kalju järgmiseks aastaks uusi täiendusi, et ehitada üles ründeliin ning  tugevdada pinki tervikuna. Kas sul on keegi ka silmapiiril, keda sa sooviksid näha Kaljus uuel hooajal mängimas?

Kaljul on huvi mitmete mängijate vastu ning mitmel mängijal on huvi tulla Kaljusse. Aga eks see paistab, kellega me saame lepingud sõlmida. Siin saab otsustavaks majanduslik pool ja me peame sellest lähtuma ka lepingute sõlmimisel.

Kas on olemas ka mingi võimalus, et järgmise hooaja ettevalmistus võiks toimuda ka mujal kui jäätunud ja mängijatele vigastusteohtu kujutaval Hiiu staadionil?

Paraku ei ole Kalju suure finantsjõuga klubi ning parimates kohtades treenimine maksab palju raha. Hiiu staadion ei ole kõige parem koht treenimiseks, aga ta on meie koht! Selge, et kui treenitakse soojemas kohas, siis on võimalik ka paremini areneda. Sa mõistad nagu minagi, et meil on vaja treenida Hiiul, et kohaneda väljakuga, kuna hooaja algul on temperatuurid veel üsnagi madalad.

Mida sa arvad teistest Nõmme Kalju võistkondadest?

Kalju II vajab ümberkomplekteerimist – tuleb tuua juurde noori ja andekaid mängijaid, keda saaks tulevikus kasutada ka esindusmeeskonnas. Kalju ´96 suhtun ma suure hoolega ning pakun neile alati tuge, vähimagi kõhkluseta saab neist tulevikus väga tugev tiim. Martin Maasing teeb nendega suurepärast tööd ja ma naudin nende mänge väga.

Kuidas kommenteerid kohtumist Eesti-Brasiilia? Kuidas jäid mõlema meeskonna esitusega rahule?

Brasiilia võttis seda mängu treeninguna. Nende vorm ei olnud veel 100% ning ees seisis Jalgpalli MM’i valikmäng Argentiinaga. Keegi brasiillastest ei tahtnud ka viga saada. Ometi juhtus see Klebersoniga ning ta pidi kolm kuud väljakult eemal olema. Eesti vastupidiselt mängis nagu mäng oleks väärt kolme punkti. Nad teadsid, et kogu jalgpallimaailm jälgib seda kohtumist. Teadaolevalt on ka skautidel väga suur huvi selliste mängude vastu. Brasiilia võitis kõigest 0:1, pealtvaatajad loomuliult lootsid näha rohkem väravaid. Kui Eesti oleks mänginud sama hästi valikmänge, siis oleks lõpptulemus tabelis olnud palju parem.

Mida sa arvad Eesti koondisest üldiselt? Millised koondise mängijad sulle meeldivad?

Ma ei kommenteeri kunagi teist meeskonda, kuna ma ei tööta seal. See tähendab ka seda, et ma ei tea, mis toimub selle meeskonna sees. Aga koondislastest meeldivad mulle Sander Puri, Konstantin Vassiljev ja Raio Piiroja.

Viimane UEFA Meistrite Liiga finaal Manchester Unitedi ja Barcelona vahel. Fännide hulgas on lõputu vaidlus, kumb on parem meeskond ning kumb oli võitu väärt. Oleks tore kuulda sinu arvamust – kumba klubi sa eelistad ning palun vasta lähtudes mitte ainult sellest finaalist?

Ma naudin Barcelona mängu tänu nende seotusele brasiilia mängijatega. Barcelonas on mänginud  ja mängivad praegugi sellised mehed nagu Romario, Ronaldo, Ronaldinho, Rivaldo, Giovanni, Dani Alves ja paljud teised. Barcelona mängib Lõuna-Ameerika stiilis jalgpalli, mis on segatud Euroopa distsipliiniga.

Kes on sinu iidolid, lemmik mängijad ja treenerid?

Mul pole kunagi olnud iidoleid, vaid inimesed keda imetlen. Alustuseks brasiillased – Pele oli number üks! Siis Zico, Socrates, Falcao, Junior, Toninho Cerezo. Edasi Rivaldo, Romario, Ronaldinho, Kaka ja teised. Välismaalastest Zinedine Zidane, Lionel Messi, Raul, Alessandro Del Piero ja Zlatan Ibrahimovich.

Treeneritest meeldivad mulle väga Luis Felipe Scolari ja Fabio Capello. Ning Alex Ferguson – kui treener on ühte klubi juhendanud 23 aastat, siis ta lihtsalt peab olema oma töös väga hea ning tohutult karismaatiline isiksus.

Millised jalgpalliklubid sulle meeldivad?

AC Milan, Juventus, Inter Milan, Real Madrid, Barcelona, Chelsea, Liverpool, Manchester United ja NÕMME KALJU!

Kas sulle meeldib jalgpalli kõrval ka mõni muu spordiala?

Jah! Lisaks kõikvõimalikule jalgpallile (rannajalgpall, futsal) meeldivad mulle veel võrkpall korvpall, vormel 1, kergejõustik ja tennis.

Mida tähendab sulle kui brasiillasele see, et jalgpalli MM 2014 ja suvised Olümpiamängud 2016 toimuvad Brasiilias?

See, et jalgpalli MM toimub tõelises jalgpalliriigis, minu kodumaal, tähendab kõigile brasiillastele väga palju. Eriti neile, kel ei ole võimalik sõita  välismaale Selecao‘d vaatama ning toetama. Nüüd on võimalik oma lemmikuid kanaarikollases näha kodus heitlemas maailmameistri tiitli eest.

Olümpiamängude korraldamine on brasiillastele tõeline au. On puhas rõõm võõrustada maailma parimaid atleete kõikvõimalikelt spordialadelt. Ühtlasi genereerivad need kaks spordisuursündmust brasiillastele palju uusi töökohti.

Mida sulle meeldib teha vabal ajal?

Tegelikult kulub kogu mu vaba aeg samuti jalgpallile. Ma uurin internetist vajalikku infot oma uute ideede teostamiseks, uusi treeningutüüpe, vaatan mõne meeskonna või mängija videoid. Käin vaatamas Kalju noorte ja naiskonna mänge. Ma elan jalgpalli nimel 24 tundi ööpäevas.

On sul midagi öelda kriitikutele või fännidele?

Kriitikast. Tihti on hea saada konstruktiivset kriitikat ja seda analüüsida. Kuid mitte inimestelt, kellel pole midagi tarka teha ning nad tahavad vaid näida suurte jalgpalliekspertidena. Osad näitavad sisutu kriitikaga oma frustratsiooni, sest pole ise jalgpallis midagi korda saatnud, teised kadedust või siis minnakse oma verbaalsetes rünnakutes isiklikuks. Kritiseerida on väga lihtne. Inimene läheb internetti ja kirjutab sinna kokku hunniku kräppi! Lihtne on öelda, et ärge tehke seda või tehke midagi teisiti ning jätta seda tehes endast muljet, justkui oldaks tohutu jalgpalli asjatundja. Neil endil puudub vastutustunne tööd teha. Enne, kui millegi üle kaevata, peaks endale selgeks tegema, miks on midagi valesti või miks asjad ei liigu oodatud suunas. Seda ei tehta, sest teiste tööd on ju palju lihtsam niisama kritiseerida.

Paljud inimesed ei talugi kriitikat, eelkõige oma ego tõttu ja ma leian, et see on ka normaalne. Aga kui hoolikalt järgi mõelda, siis on hea mõnikord oma tehtu kriitiliselt üle vaadata. Ma ei ole rumal. Seega kõik konstruktiivse kriitika ma analüüsin läbi ning kasutan selle tulemusi oma töös. Kogu muu kräpi ning seda pole vähe, lasen ma kõrvust mööda.

Sel aastal sain ma palju kriitikat. Osa sellest on naljakas. Mul on üks kriitik Soccerneti foorumis. Kui Kalju kaotab, siis ilmub temalt palju negatiivset kriitikat. Kui Kalju võidab, siis ta kaob ning järgmise kaotuse puhul ilmutab end taas. Kas see pole mitte isiklik? Võib olla on ta minusse  armunud… (naer).

Nüüd vastuseks kriitikutele, kes on ilmselt väga lühikese mäluga. Ma liitusin Nõmme Kaljuga juulis 2007, mil meeskond oli Esiliigas kaheksandal positsioonil ning võitles, et mitte langeda II Liigasse. Hooaja lõppedes tõusime aga Meistriliigasse. 2008 kindlustasime koha Balti Liigas ning olime ühe jalaga UEFA Europa League’s – kõik sõltus veel vaid 2009 aasta alguses peetavatest karikamängudest. Mina jäin parimate treenerite arvestuses teiseks ning kolm Kalju jalgpallurit valiti Meistriliiga üheteistkümne parima mängija hulka – Ingemar Teever, Alan Arruda ja Felipe Nunes. Meil oli üks Meistriliiga parimaid ründeliine ning Ingemar Teever oli hooaja suurim väravakütt 23 väravaga. Anti Kõlu kuulus U17 ja Martin Tšegodajev, Julius Stokas ning Sami-Sander Kivi U19 Eesti koondisesse.

Sel aastal lõpetasime Meistriliiga tabelis sama arvu punktidega, mis mullugi. Kaks Nõmme Kalju mängijat valiti taaskord üheteistkümne parima  hulka – Felipe Nunes ning Diego Douglas Balbinot. Jõudsime karikafinaali, kus küll kaotasime FC Florale penaltitega, kuid kindlustasime koha UEFA Europa League’s. Seal jäi edasipääs teise ringi ainult ühe värava taha. Kõik eelnev saavutati kõigest kahe ja poole aastaga. Ning meil ei olnud ka samasugust struktuuri ning majanduslikku baasi nagu näiteks on Floral ja Levadial. Neil on paremad treeningvõimalused ning mis puutub inimestesse, siis on nemad täisprofessionaalsed klubid. Nõmme Kaljus oli 2008 ainult kuus professionaalset mängijat ning 2009 üheksa. Kui meeskond tahab olla võidukas, siis peab seal neid olema minimaalselt 20. Aegamööda me jõuame sinna, sest hetkel on Kalju Meistriliigas alles vastsündinu eas, kuid me kasvame väga kiiresti võrreldes konkurentidega ning see häirib mõningaid inimesi teistest klubidest.

Ma tahan tänada kõiki tõelisi JK Nõmme Kalju fänne suurepärase toetuse eest nii headel kui ka halbadel aegadel. Te ei teinud asjatut kriitikat rasketel hetkedel, vaatamata kõigele toetasite kirglikult klubi edasi. Ma loodan, et te olete kogu oma jõuga meiega ka 2010 aastal! Need, kes toetavad ja karjuvad klubi nime ainult headel aegadel, võivad koju jääda! Nüüd ma jään ootama kriitikat, mis tuleb peale seda intervjuud… (naer).

Nõmme Kaljut saab mängimas näha juba 29. detsembril, kui Kalevi spordihallis toimub iga-aastane hooajalõpu turniir. Kalju esimeseks vastaseks on kell 16:20 valitsev Eesti Meister FC Levadia.

Autor: Artur Raiendik
www.arturraiendik.com

JAGA

JÄRGMISED MÄNGUD

PREMIUM LIIGA

Võistkond Mänge Võite Viike Kaotusi Väravad Punkte
1 Tallinna FCI Levadia Tallinna FCI Levadia 18 14 3 1 45:7 45
2 Tallinna FC Flora Tallinna FC Flora 18 10 5 3 33:20 35
3 Nõmme Kalju FC Nõmme Kalju FC 16 9 5 2 31:16 32
4 Paide Linnameeskond Paide Linnameeskond 18 9 1 8 26:20 28
5 JK Narva Trans JK Narva Trans 16 5 3 8 22:34 18
6 FC Kuressaare FC Kuressaare 16 4 5 7 20:31 17
7 Tartu JK Tammeka Tartu JK Tammeka 16 4 4 8 20:22 16
8 JK Tallinna Kalev JK Tallinna Kalev 18 4 4 10 20:36 16
9 Pärnu JK Vaprus Pärnu JK Vaprus 16 4 4 8 16:27 16
10 FC Nõmme United FC Nõmme United 16 2 4 10 10:30 10

LIITU UUDISKIRJAGA

NÕMME NIMEL, KALJU EEST

© Copyright Nõmme Kalju 2023