Võõrsil saavutati tabeliliidri vastu võitluslik 2:2 viik, mis oli naiskonnale siiski pettumuseks, kuna mõlemad Flora tabamused tulid Kalju neidude omaväravatest. Mängust teevad ülevaate naiskonna peatreener Anders Süvari ja kapten Ilona Toots.
Mäng algas siiski küllalti hästi ja me suutsime palli hoida – see liikus kaitsjatelt korralikult keskväljale, kus poolikud suutsid seda kontrollida ning juba kas siis äärele või ründajatele edasi toimetada. Võib öelda, et olime Florast natuke üle ja kontrollisime mängu piisavalt. Kuna ründajad ja äärepoolikud said järjest rohkem hoogu sisse ja kaitsjatelt tuli korralikke palle ette, hakkasid tekkima juba mõned teravamad hetked vastase kasti läheduses. Igatahes tunne oli kindel ja mingit suurt ohtu meie väravale ei tekkinud. Seda kuni hetkeni mil Katrin Loo pääses äärelt läbi ja tsenderdas palli meie värava alla. Seal üks-ühe vastu võitluses põrkas pall õnnetult väravavahist mööda ning olime omaväravast jäänud 0:1 kaotusseisu. Naiskond õnneks ei murdunud ning umbes kümme minutit hiljem suutis Liisi võrdlemisi keerulises situatsioonis palli vasaku jalaga terava nurga alt võrku saata. Peale viigiväravat jätkus mäng meie domineerimise ja Flora kiirete vasturünnakutega. Põhimõtteliselt mängis naiskond korralikult enne mängu paika pandud plaani järgi. Meie eesmärk oli mängida julgelt, toetada üksteist, panna sööt käima ja üritada rünnakuid läbi äärte käima saada. Kogu tegevust pidid jõu ja nõuga toetama keskväljal mänginud Tuuli ja Ilona. Kõik töötas ja teisele poolajale läksime vastu hea tundega. Mängujoonises muutusi ei teinud, sest põhjust selleks ei olnud! Kordasime lihtsalt üle, et püsime erksana, ennast üllatada ei lase ja paneme uue käigu sisse.
Kohtumine jätkuski nii, nagu see oli enne poolajavilet lõppenud ning peagi suutsime juba oodatult ka 2:1 Sirle väravast juhtime minna. Peale seda kahjuks hoog rauges ja sisse hakkasid tulema vead. Meie suurimaks probleemiks on palli omaks saamine ja söödutäpsus. Olukord läks kehvemaks siis, kui vastaste nurgalöögi ajal lõime omale juba teise värava. See oli nagu filmis, sest päriselus selliseid asju ju tegelikult ei tohiks juhtuda. Sellest hetkest kahjuks meie mäng ka lagunes – me ei suutnud enam rahulikult palli käima saada ja üritasime kiiresti väravat lüüa. Selleks hetkeks hakkasid väsima ka ründajad ja poolikud ning sellest omakorda ebatäpsed söödud ja enam mitte nii aktiivne avanemine vabadele positsioonidele tegid Flora mängu lihtsamaks ning päris 100 protsendilisi võimalusi meil enam ei tekkinudki. Toimus selline ping-pong, kus lõime pika palli ette ja sealt tuli peaaegu samasugune, kuid natuke teravam pikk pall tagasi. Me saime selle küll kätte, aga siis tulistasime uue pika, lootuses, et ründajad löövad äkki ära. Korra vajutas Tuuli küll karistuslöögist palli latti ning nurgalöögist oli Ilonal hea võimalus veel ära lüüa, aga seekord see võimaluseks jäigi. Kui päris aus olla, siis lõpus meil vedas, et kaugelt tulnud pall Maaritit väravas ei üllatatud ja põrkega pall lati alla väravasse ei lennanud. See oleks ikka väga valus olnud!
Lõppseis jäi 2:2. Olime mängu jooksul löönud 4 väravat, aga seis oli 2:2! Olime päris pikalt selles kohtumises tugevam pool olnud ja meil olid seekord kõik võimalused Florat võita. Viik on loomulikult parem kui kaotus, kuid pettumus oli sellegipoolest suur. Hoolimata suures pildis mängujoonisest kinni pidamisest ja naiskonna isuga mängimisest, jäi ikkagi midagi puudu ning selleks on meid jätkuvalt kummitav lõppviimistlus värava löömisel. Aga siit me läheme edasi ja ei anna alla, et järgmistes mängudes juba 3 punktiga tagasi tulla. Lõpetuseks tänud ka pealtvaatajatele ja kaasaelajatele, sest tore on mängida tribüünide ees, mis pole tühjad!”
Kahjuks on nii, et seni kuni me laseme sisse apsakaid – kas siis kogenematusest või vähesest keskendumisest (igati käib see ka minu kohta, kes lasi ennast labaselt koos palliga väravast sisse lükata) ja lubame kohtuniku eksimustel end tasakaalust välja viia, ei suuda maksku mis maksab palli väravasse toimetada ning ei tööta oma korduma kippuvate vigade kallal, siis ei õnnestu meil ka saavutada võite, mis annavad meile rahuldustunde. Aga ma ei kavatse pikemalt peatuda puuduste juures, vaid öelda ka kiidusõnu naiskonna aadressil, kes täna näitasid enamuse mängust sisukat ühist tegutsemist ning eriti julgustav oli see, et pidevalt loodi kombinatsioone tsenderduste, söötude ja triblamiste abil ning otsiti uusi ja uusi võimalusi Flora väravat rünnata.”
FC Flora II – Nõmme Kalju 2:2 (1:1)
23. ov. Rage Hindrimäe, 56. Ov. Ragne Hindrimäe – 33. Liisi Sakala, 49. Sirle romanenko
Kohtunik: Urmas Krull
Varus: 2-Birgit Allmere, 5-Kaire Tekku, 15-Silvia Allik
Varus: 3-Saara-Merilin Ehman, 13-Liisa Ellermaa, 15-Teele Vilumets
Fotod: Artur Raiendik