Kadre Päri: „Meie viimane mäng Kuressaarega polnud just kõige ilusam. Juba soojenduse ajal ei tulnud paljudel midagi välja. Ka väljak polnud just kõige parem, meenutas betooni. Terve mäng me küll surusime, kuid väravad olid rasked tulema. Esimesel poolajal said Kure naised vaid korra meie kasti ja sellest olukorrast tuli kohe ka värav. Peale seda me ärkasime ja lõime mõne minuti pärast viigivärava. Teisel poolajal meie mäng küll paranes, kuid mida ei tulnud – see oli värav. Siiski paar minutit enne lõpuvilet suutsime ikkagi võiduvärava lüüa, mis lõpetas meie hooaja võiduga.

Oleme kõik rahul ja õnnelikud, et suutsime Esiliigas väga hästi mängida ja tõusime tagasi Meistriliigasse. Samuti oleme väga õnnelikud, et suutsime iga mänguga oma  mängu parandada ja väravaid lüüa. Nüüd tuleb vaid talvel kõvasti tööd teha näitamaks kõigile, et oleme väärilised Meistriliigas mängima. Näitame kõigile, mis puust on Nõmme Kalju naiskond!”

Anders Süvari: ”Viimane mäng Kuressaares lõppes positiivselt ja kohustuslik võit sai võetud, kuid teekond selleni oli raske, konarlik ja vaevaline. Pikk sõit Saaremaale oli lõbus ja pinged enne mängu puudusid, sest tabeliseis oli juba kindel ning viimane mäng oli pigem sümboolse tähendusega. Me pidime eelkõige endale tõestama, et oleme nüüdsest jällegi Meistriliiga naiskond ning me oleme tugevad, võimekad ja austame oma vastast just sellega, et anname neile korraliku lahingu ning ei lähe väljakule nalja tegema.

Kahjuks lõi aga välja meid sellel hooajal ennegi kummitanud probleem. Endast eeldatavalt nõrgemate vastu ja eelnevalt liiga ülemeelikuks köetud meeleolust ei suuda me enne mängu enam välja tulla ning keskendumine ja sellega seoses ka mänguline osa kannatavad väga tõsiselt. Soojenduse esimestest hetkedest oli näha, et naiskond ei ole mänguks valmis ja kahjuks ei suutnud me viia ennast vajalikule tasemele ka avavileks. Siin ei saa süüdistada spartalikke riietumistingimusi, sest selline asi lihtsalt EI TOHI meeleolu mõjutada. Ka avar ja tuuline betoonväli, millele oli Mistra vaip peale kleebitud ning mida kohalikud mänguväljakuks nimetavad ei tohtinuks sooritust mõjutada, sest ühed oma parimad mängud me olemegi lõppenud hooajal sarnasel või veelgi hullemal "väljakul" teinud.

Kuigi mängus olime kindlasti domineerivam pool, siis midagi väga ohtlikku me korda saata ei suutnud, sest lubamatult palju oli individuaalset tehnilist praaki ning sisuliselt meie rünnakutes puudus i täht, millele võiks täpi peale panna. Õnneks suutis vastane meid karistada ja värava lüüa, sest sellest hetkest muutus mängupilt ning naiskond kompenseeris puudujäägid sportliku viha ning meie trumbi – tahtejõuga. Peagi tsenderdas Ilona kõrge palli vastase kasti ning Ragne tulistas südamepõhjast palli liikumise pealt ja ühe puutega väravavõrku. See oli ilus ning ülivajalik.

Teisel poolajal jätkasime vastase värava ründamist ning õnneks oli säilinud ka tahe tuua hooaja viimased kolm punkti Saaremaalt koju. Tõstsime mängijaid ümber erinevatele positsioonidele ja proovisime mitmeid variante. Võimalusi oli palju ning vastane tegeles peamiselt pallide puhtaks löömisega, kuid väravat me lüüa ei suutnudki kuni mängu päris viimaste hetkedeni, mil Kadre läbisöödust palli saanud Ragne väravavahist kiirusega mööda tuiskas ja omale sünnipäevakingiks otsustava teise värava lõi.

Loodetavasti olid mängus esinenud probleemid ajutised ja tingitud pingelangusest. Nüüd on jäänud veel kaks nädalat rahulikke treeninguid ning siis tuleb hakata pärast puhkust juba uut põhja laduma järgmiseks huvitavaks hooajaks. Suured tänud naiskonnale viimase korraliku pingutuse eest ja suured tänud ka Teele isale, kes ei pidanud paljuks võtta ette pikk sõit Kuressaarde, et omasid toetada!“

Foto: Artur Raiendik (arhiiv).