U-19 tütarlaste koondis viibis 12.-24. märtsini FIFA turniiril “Kuban Spring” Krasnodaris, Venemaal. Turniiril osales 12 naiskonda, kellest Eesti kohtus alagrupis Ukraina, Venemaa, USA ja Türgiga. Alagrupis kaotati kõigile vastastele: Ukrainale 0:1; Venemaale 0:6; USA-le 0.4 ja Türgile 1:2. Kõik vastased olid täielikud maailma tipud naistejalgpallis. Kohamängus tuli jällegi vastu võtta kaotus, kui jäädi alla 0:1 Krasnodari regiooni esindusele. Nõmme Kaljust osalesid Eesti koondise rivistuses Kadre Päri ja Liisi Sakala, kes olid nõus andma intervjuu.
Kuidas ja millal jõudsite jalgpallini?
Kadre: Jalgpalli mängisin juba enne seda, kui ma trenni läksin – ikka poistega hoovis ja põllul. Trenni jõudsin nii, et meil olid koolis klassidevahelised jalgpallimängud. Lõin seal kõige rohkem väravaid ja klassiõde, kes käis juba trennis, kutsus mindki osalema. Nii ma hakkasingi trennis käima 2006. aasta novembris.
Liisi: Kui hakata mõtlema, siis olen varasemates trennides vutti niisama soojenduseks või trenni lõpetuseks mänginud.Tegelikult alustasin juba üks kümme aastat tagasi, aga suurem huvi jalgpalli vastu tekkis 2006. aastal. Süsteemse treeninguga hakkasin pihta 2007. aasta detsembris. (Varem tegeles Liisi kergejõustikuga.)
Kuidas Venemaal siiski läks, kas hästi või halvasti? Tulemuseks olid ju kõik kaotused.
K: Tegelikult läks rahuldavalt. Mängisime Venemaa ja USA vastu hästi, kuigi seis jäi nii nagu jäi. Nägime, kuidas mängivad selle vanuse parimad ja õppisime palju uut.
L: Paberil on alati kõik asjad teistmoodi, kui tegelikkuses. Oli häid hetki, kuid puudust ei olnud ka halvematest. Pigem võiks öelda, et läks hästi, sest vastased olid ikka tipptegijad.
Jäite oma mänguga rahule? Mis kohta peamiselt mängisite?
K: Oma mänguga ei saa kunagi päris rahul olla. Esiteks see, et mängisime endast vanematega ja suhteliselt uuel positsioonil, poolkaitses. Sain alles turniiril teada, kuidas peab tegelikult sellel positsioonil mängima.
L: Kuna ma olin esimest korda koondises, siis esimeses mängus Ukraina vastu ei olnud ma peaaegu üldse endas kindel, sest omasin vähem kogemusi, kui enamik koondislasi. Iga järgnev mäng läks aina paremini. Kõige enam jäin rahule enda mänguga USA vastu. Mängisime 4-4-2 ja olin tipuründaja.
Kas turniiri korralduses üllatas miski?
K: Korralduses ei üllatanud eriti midagi.
L: Kui aus olla, siis ehk majutus ja toitlustus polnud just kõige paremad ja see üllatas, Voodi oli küll pehme. Kui aga kraanist sooja vett ei tule ja korralikku toitu ka ei saa, siis on endast parima andmine suhteliselt raske.
Kuidas üldiselt Venemaal meeldis? Milline oli teiste koondiste suhtumine Eesti koondise mängijatesse?
K: Koondised, kes samas hotellis elasid, said omavahel hästi läbi.
L: Arvasin, et on palju hullem suhtumine. Ilmad olid ilusad ja tegi kõigil tuju rõõmsaks. Korraldati kultuuriõhtuid, kus iga riik pidi midagi tegema. Üldiselt olid pea kõik mängijad teineteise vastu sõbralikud, mis aga muutus palliplatsil.
Milline on senine mulje Eesti koondise uutest inglastest treeneritest Keith Boanas’est ja Peter McGovern’ist, kes alustasid alles paar kuud tagasi oma tööd Eesti naistejalgpallis?
K: Treenerid tahavad Eesti tüdrukute jalgpalli tõsiselt muuta. Juba praegu on tulemusi näha.
L: Kuna ma pole kokku puutunud eelmiste koondise treeneritega, siis ei oska võrrelda. Aga esmapilgul tundusid nad olevat karmid. Tegelikult seda nad ongi, aga neil on ka hea huumorimeel, mis muudab kõik positiivsemaks. Mulje on hea. Usun, et nende käe alla treenides võib Eesti koondis paljugi saavutada.
.
Kas Eesti U-19 tüdrukud saavad omavahel hästi läbi ja on seda ka palliplatsil kokkumängus näha?
K: Ma arvan, et saavad omavahel päris hästi läbi.
L: Venemaal olid kõik ninapidi koos, tehti nalja ja räägiti ka tõsisemaid asju. Ütleks, et poleks arvanud, et mõned uuemad nii kiirelt omaks võetakse. Olime nagu üks suur pere, kus edu korral rõõmustati ja halvematel aegadel oldi üksteisele toeks.
Vaatasite ka Spartaki ja kohaliku klubi Krasnodari Kuban mängu. Mis mulje jäi?
K: Täiesti teistsugune, kui olema harjunud Eestis nägema. Rahvast oli hullupööra. Mäng oli iseenesest huvitav. Alahindasin kohalikku klubi, sest olin kuulnud rohkem Spartakist, ja arvasin, et nad on tugevamad. Kuid eksisin. Hoopis Spartak kaotas kohalikule klubile.
L: Mulje on raske kirjeldada. Meil Eestis iga päev sellist asja ei näe. Staadion oli pea täiesti rahvast täis. Turvakontroll oli hästi korraldatud. Uus ja huvitav kogemus.
Mäng lõppes Kubani 1:0 võiduga, Krasnodari staadion mahutab 32 000 inimest.
Millised on teie eesmärgid jalgpallis?
K: Polegi veel mõelnud. Ma arvan, et tahaksin jõuda välismaale mängima, aga selleks pean väga kõvasti tööd tegema.
L: Kindlasti tahaks jõuda kaugele, kuid eks aeg näitab, mis minust saab ja mida elu edasi toob.
Kommentaar ka Nõmme Kalju naiskonnast. Mida ootate uuelt hooajalt?
K: Kui Kalju naiskonda tulin, siis arvasin, et siin on ülbed mängijad. Kuid siis, kui hakkasin rohkem trennis käima ja nendega suhtlema, sain aru, et tegelikult on siin toredad, sõbralikud ja head mängijad. Meie peamine eesmärk on jääda püsima Meistriliigasse.
L: Kalju naiskond on minu jaoks kui teine pere. Kindlasti leidub erimeelsusi, kuid need saame lahendatud. Väga meeldib Kaljus olla. Alati tahaks parimat! Kuna meil on palju tugevaid vastaseid, siis ei oska midagi prognoosida. Nõrku võistkondi polegi. Tuleb raske hooaeg. Loodame Meistriliigasse püsima jääda. See oleks parim, mida praegu julgen pakkuda.
.jpg)
Pildil Kadre Päri
Intervjuu koondislatega viis läbi Tuuli Pungas