Minu lapsepõlv möödus 1980-ndatel aastatel. See oli aeg, kui keegi meist ei osanud isegi mitte unes näha, et on olemas värviteleviisor, mis näitab rohkem kui kümmet kanalit. Samuti arvuti, tahvelarvuti, Playstation, nutitelefon, rääkimata isegi mobiiltelefonist.
See oli aeg, kui liiklustihedus oli võrreldamatult väiksem, see oli aeg, kui ühistranspordil ei olnud sõiduplaane ja juhid tulid lõpp-peatusest liinile siis, kui olid “turakas” kaotanud ja mängukaardid lauale visanud. Vahel võis kollast Ungaris toodetud Ikarus bussi oodata terve igaviku ja mõistlikum oli ühest punktist teise liikumiseks kasutada Leedus toodetud ja Dünamo kauplusest ostetud Ereliukase jalgratast või GAZ autotehases kokku pandud jalgratast Školnik. Kindlapeale minek oli loomulikult kondimootor.
See oli aeg, kui veetsime kõik oma vaba aja väljas mängides. Suvel enamasti mängisime luurekat, sõda, rahvastepalli, jalkat, kossu, vibra, noolekat (sõjalis-sportlik tagaajamismäng) ja pesapalli.
Korraldasime iga nädal Moskva olümpiamänge ning võistlesime kõigis jooksu-hüppe-tõuke- ja heite alades. Pidasime kümnete kilomeertite pikkusi jalgrattavõistlusi Nurme tänava karikale. Ronisime nii kõrgete puude otsa, et praegu teeks vist poole peale jõudes juba tilga püksi. Käisime õuna- ja herneraksus ning pidasime Männiku pättidega kivisõdasid.
Talvel ei tahtnud ka keegi toas istuda: käisime alati suusatamas ja kelgutamas, ehitasime lumememmesid ja lumelinnasid, kuid üle kõige meeldis meile lumesõda pidada. Seda me võisime mängida nõrkemiseni – hommikul alustasime kaitsekindluste rajamisega ja lõpetasime juba suures pimeduses viimaste otsustavate lahingutega. Vahepeal käisid ainult emad meid kättpidi koju lõunasöögile vedamas. Kogu meie lapsepõlve vähegi vaba aeg möödus õues liikudes ja sportides.
Mind ajendas seda lugu kirjutama hea kolleegi ja Tartu Tammeka noortetöö juhi Ott Meeritsa artikkel Tartu Postimehes, kus ta kirjutab sellest, kuidas jalgpalli konkurendid pole enam teised spordialad, vaid käib võistlus: sport versus istuvad eluviisid siniste ekraanide taga.
Ma ei hakka seda lugu täitma faktikuhjadega, kuidas viimasel kümnendil on laste- ja noorte tervis drastiliselt kehvemaks muutunud ning nooremapoolse elanikkonna tervisekäitumine nõrgenenud. See on olemasolevatele faktidele tuginedes niigi mõistetav. Proovime analüüsida olukorda läbi jalgpalli vaatevinkli.
Ühe jalgpalliklubi eesmärk on anda tippmängijaid, kes tulevikus jõuaksid profilepinguni oma klubiga, aga kõige tähtsam on kasvatada kehaliselt ja vaimselt tugevaid inimesi. Me teame minevikust, et nooruses spordiga tegelenud lapsed on kasvanud üldjuhul tugevateks ja elujõulisteks inimesteks, kes peavad liikumis- ja sportimisharjumusi edaspidigi tähtsateks. Seda kõike on aidanud teha ja kasvatada minu eelpool kirjeldatu lapsepõlvest, kus pideva liikumise ja spordiga pandi selleks alus.
See, et lapsed on spordiklubides ja käivad treeningutel, on suurepärane! Aga 8-13-aastastel on üldjuhul 3 jalgpallitreeningut nädalas, koormusega kokku 4,5 tundi. Päris tihti kuulen, et need 4,5 tundi on ka ainsad kehaliselt aktiivsed tunnid lapse jaoks nädalas. Ülejäänud õppetöö kõrvalt ülejääv vaba aeg veedetakse nutiseadme või mõne muu istuvat eluviisi toetava tegevuse juures.
Mida siis teha? Kas suurendada 10-aastase jalgpallitreeninguid 5-6 korrale nädalas? Või leida veel kaks kõrvalspordiala? Kindlasti ei ole see mõistlik kahel põhjusel. Esiteks, kui meil oleks 10-aastane laps kes treenib 5 korda nädalas, siis minu küsimus on, et kui palju ta peaks hakkama treenima 12-aastaselt? Kui palju 15-aastaselt? 16-aastaselt peaks siis olema 12 jalgpallitreeningut nädalas? Ei tundu ju loogiline.
Teiseks: kõrvalspordialad on vahel väga head ja aitavad üldkehalisele arengule kaasa, aga kui meil on näiteks kolmele jalgpallitreeningule lisaks kolm korvpallitreeningut? Paratamatult tekkib lapse jaoks tülpimus, sest selles vanuses 6 korda nädalas olla kohusetundlik ja täita treenerite treeningplaane on vaimselt natuke liig. Sellega kaasneb oht, et 13-14-aastaseks saades on laps lihtsalt läbipõlenud ja üldse spordi juurest läinud.
Minu arvates ongi siin võtmesõnaks n-ö hoovisport ja üldkehaline liikumine värskes õhus koos sõpradega. Aga kuidas seda ellu viia, kui palju huvitavam on peale kooli tundide kaupa istuda nutitelefonis ja nädalavahetused Playstationi taga?! Minul ei ole pakkuda imerohtu või ainuõiget toimivat lahendust. Võin ainult pakkuda ideid, et saaksime koos edasi mõelda ja lapsi sinna suunas juhatada.
Ehk on natuke lahendust peidus ka meis endis – lapsevanemates. Kas meil on olukordi, kus ehk ongi meile kui lapsevanematele mugavam, kui laps istub oma toas ja arvuti kasvatab teda? Kas me leiame aega, et minna lapsega välja lihtsalt palli taguma või mängima kulli, ukakat, peitust või lauatennist. Talvel kelgutama, lumememme ehitama, väikest lumesõda pidama jne. Sealt juba edasi ehk kaasata naabruskonna lapsed või kui neid pole võtta, siis kas meil on tuttavaid peresid samaealiste lastega, et näiteks teha ühiseid päevi või kasvõi tunde kuskil koduvälises keskkonnas. Kas meil on viitsimist helistada läbi kooli või trennikaaslaste vanemaid – äkki on ka seal samuti mõtlevaid peresid. Kuskilt peavad liikumisharjumused alguse saama, hiljem on juba palju keerukam.
Kui korraks tulla veel jalgpalli juurde tagasi. Viimase kümnendiga on konkurents jalgpallis läinud nii meeletuks ja nõudmised mängijatele tohutult kasvanud. Selleks, et siin läbi lüüa pead sa olema väga hea nii tehniliselt, psühholoogiliselt ja mis kõige tähtsam – füüsiliselt.
Lugedes paljude mängijate kommentaare, kes siirdunud välismaa klubidesse või akadeemiatesse, siis esimese asjana toovad enamus välja just selle, et kõige raskem on kohaneda füüsilise poolega. Järjest vähem leidub meil mängijaid, kes lapsepõlves on saanud hea füüsilise põhja tänu järjepidevale liikumis- ja spordiharjumusele, ega pea ise uues klubis alustama metsikut järeleaitamist füüsise parandamiseks. Tihtilugu see paljudel enam ei õnnestu.
Kokkuvõtteks. Ma loodan, et rohkem lapsi leiaks tee arvutite ja telefonide tagant oma vaba aega veetma liikumistegevuste juurde. Lisaks sellele, et see on igat pidi kasulik, on see ka päris kihvt tegelikult. Sellest annavad tunnistust minu “Moskva olümpialt” võidetud šokolaadimedalid.
Peeter Kusma
Nõmme Kalju FC treener